VII PEATÜKK
„Mul on öelda vaid üht – see mees on värdjas!“ Ivari hääl tõusis paar oktavit ning ta kõndis toas edasi – tagasi. Pastakat ei kasutanud ta enam ammu ning keerutas seda vihaselt sõrmede vahel. Tema uni oli kui peoga pühitud. Ma polnud temast midagi sellist oodanud: ta oli justkui sütel. Ta kallas endale juba kaheksandat korda brändit. Ma ei hakka kirjeldama värvikaid ütlusi, millega Ivar neid ülistas – seda ei kannataks isegi paber välja. Ta võttis seda lugu vägagi isiklikult. Kas võis teda see lugu puudutada sügavamalt, ainuüksi sellepärast, et mina selles traagilises loos peaosa mängisin?
„Aga ma ei mõista ikkagi, miks keegi teist politseisse ei pöördunud?“ küsis ta õrnusega hääles. Ta istus minu kõrvale, võttis hellalt ümbert kinni, justkui kardaks, et mälestustetulv mind endaga kaasa viib.
„Sest me kartsime; kartsime nende pärast, kes olid meile kõige kallimad. Mina kartsin oma vanemate pärast, sest loomulikult uuris ta, kus nad elavad. Veel kartsin Toomase pärast. Meie suhe arenes kiiresti ja kuigi tundsin end temaga turvaliselt, ei suutnud ma talle sellest rääkida. Ma ei suutnud teda ohtu seada. Juba see, et mind tundis, seadis ta ohtu. Kuid seda hirmu, mida tundsin Mareti ja Hanna pärast, pole võimalik kirjeldada.“
„Aga Marielle?“ küsis Ivar hästi varjatud põlgusega, mis imbus läbi tema sõnade. Küllap püüdis ta mõista, kuid täielikult polnud ta seda siiski hoomanud. Võib – olla ongi palju palutud mõista midagi, mis nii tülgastav ja võõras tundub. „Miks tema politseisse ei pöördunud? Miks mängis ta ustavat kaasosalist?“
„Ta kartis oma poja pärast. Tema poeg sündis vaimse mahajäämusega. Aastaselt olid poisil esimesed krambid. Arstid soovitasid Mariellel laps lastekodusse anda ning ise eluga edasi minna. Kuidas võib arst üldse midagi sellist öelda, teadmata kuivõrd oluline on laps naisele, kes on teda terve elu oodanud?
Kuna poisi tervis halvenes pidevalt ja „kõikvõimsas“ Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis, kus kehtis põhimõte „üks kõigi, kõik sotsialismi eest!“ polnud võimalik teda ravida.
Õnneks sai ta peagi kirja oma sugulastelt, kes tema õnnetusest kuulda olid saanud. Nemad olid sellest kurikuulsast „töölise paradiisist“ põgenema pääsenud ja elasid Kanadas. Kuna neil lapsi polnud, olid nad nõus poisi eest hoolitsema. Selleks aga, et poiss sinna saata, oli vaja eriluba.
Marielle teadis, et see tee, mida mööda minagi käin, on kiireim võimalus kohata kedagi, kes talle sellise loa võiks hankida. Nii läks ta kohalikku baari, mis praegugi kannab nime „Seitsmes Paradiis“ ja läks selle kunagise omaniku, Robert Kareva juurde. Kareva ise oli meremees ning pääses seetõttu riikidesse, kuhu minemisest tavainimesed vaid unistada võisid.
Tagasi õitsvasse ENSV – sse tulles, alustas mees ka siin, seda äri, mis mujal maailmas laialt levis. Kuigi ta oli meremees, polnud ju raha paha. Tema äri saatis edu: Inimesed hakkasid järjest enam tema klubi külastama ja ametnikud pigistasid silmad, hinnalise alkoholi ja odavama tasu eest, kinni. Polnud ime, kui mees vahest hiljem õhendavana koju jõudis. Oli temagi saanud kogeda osakest vabast maailmast, mis muidu nii kindalt „raudse eesriide“ varju jäi.
Mariellest sai aga selle koha täht ning peagi oli sobiv mees ning luba olemas. Kuid see luba kehtis vaid ühele. Marielle püüdis meest võluda, kuid mees polnud nõus teda aitama, väites et ta ei riski veel ühe loa hankimisega, sest see seaks ohtu tema maine ning karjääri.
Mariellele tundus nagu kõrvetaks tuli ja lõikaks jäine jää teda üheaegselt. Last lennukile saates, tundis Marielle esimest korda, kui raske on loobuda kellestki, keda tõeliselt armastad. Kuigi see oli poisi jaoks ainuke võimalus elada, võttis see temalt elu. Ta lubas endale, et järgneb pojale niipea, kui võimalik. Kareva lubas tal poissi vaatamas käia juhul, kui ta ise tagasi pöördub. Kuna Kareva polnud Marielle suhtes usaldav, sõitis ta ise alati temaga kaasa. Niiviisi polnud naisel ühtki põgenemisteed.
Kuigi need kohtumised olid kõige väärtuslikumad, oli hüvastijättude valu kirjeldamatu. Kuid iga külaskäiguga mõistis Marielle, kui väga oli poiss sinna keskkonda sulandunud. Ta käis iga päev tema õemehega tööl kaasas ja teda võeti seal ühiskonna liikmena. See oli midagi, milleks taasiseseisvunud Eesti veel valmis polnud.
Kõigele vaatamata on sel lool siiski õnnelik lõpp. Tema pojast sai kauba mahalaadija. Tema tööks on uus kaup kaubikult poodi viia ning see siis koos juhendajaga õigetele riiulitele panna. Lisaks oli pojal seal sõbrad. Mariellel polnud südant poega sellest turvalisest maailmast eemale kiskuda. Pealegi, mis oleks poisi siin oodanud? Kui mina oleksin pidanud valima, kas lasta Markusel surra või tegeleda maailma vanima ametiga, valiksin kõhklematult viimase. Valiksin selle ka nüüd, kui saaksin kasvõi korrakski teda kallistada.“ Pisarad said minust võitu ning Ivar tõmbas mind enda kaissu ja kuulsin, kuidas ta salamisi, justkui endale, sosistas: „Mida ma ka ei annaks, et säästa sind sellest valust.“ Valjusti aga küsis ta: „Kui Marielle tõesti oma poega nii väga armastas, miks ta siis poisile ei järgnenud?“ Tema hääl oli tulvil sarkasmi.
„Kahe tuhande esimesel aastal müüs Kareva salaja selle koha Edgar Raidlale. Juba esimestel kuudel hakkasid toimuma muutused: Edgar tõi sisse uuendused nii selle koha välisilmes kui ka töökollektiivis. Tüdrukute tööruumid said uue, kuningliku ilme. Palgad tõusid, mistõttu mõnigi tööle edasi jäi, et õppelaenu maksta.
Uus omanik tundus kõigele jumalana. Seda ilu jätkus päevani, mil üks tüdrukutest otsustas töölt lahkuda. Marielle, kellest oli saanud Edgari parem käsi, rääkis mulle, et kuigi Edgar oli väliselt leplik, oli sellest rahust hoomanud viha.
Paari päeva pärast sõitis uus omanik külla oma sugulastele ning naasis alles kahe kuu pärast. Mariellel küll polnud alust arvata, et Edgar selle noore naise tappis, kuid mida enam ta sellele mõtles, seda enam oli ta kindel ning seda enam valdas teda hirm. Sellest naisest aga ei kuulnud keegi enam midagi.
Isegi, kui Marielle oleks tahtnud põgeneda, poleks ta seda teinud, kuna see oleks ohtu seadnud tema poja elu ja pealegi,“ Vaikisin, sest ei teadnud, kuidas seda selgitada. See oli midagi nii lihtsat, kuid samas midagi tugevat.
„Jah?“ küsis Ivar ja kuigi tema hääl oli mürgine, kõlas öeldu siiski hellalt.
„Ta armastas meid. Olime talle justkui tütred. Tütred, keda ta sinna jätta ei suutnud.“
„Kas politsei on siis tõesti vaid kari saamatuid pärdikuid, kes söövad aina pirukaid ja libistavad õlut?“ küsis Ivar rõõmsalt, et mu tuju tõsta. Alles nüüd meenus mulle, et Ivargi on sama eriala esindaja; sel hetkel oli mul väga piinlik.
„Ei, mitte seda,“ laususin ja pidin taas punastama ja naerma. Temaga oli lihtsalt turvaline ja hea. Ka usaldamatuse oma töö suhtes, suutis ta naljaks pöörata. „Kuid, kas oleksid valmis riskima minu või Mari – Leeni eluga riskima, teades, et väiksemgi eksimus võib lõppeda fataalselt?“
Ivari nägu tõsines, tume vari langes ta näole. Ta tõusis, läks akna juurde, jäädes vaadet silmitsema. „Ei,“ lausus ta lõpuks, tõsiselt, „ma ei riskiks iial kellegagi, kelle nimel elan.“ Viimast ütles ta peaaegu kuuldamatult.
„Millist ainet, need kaks jooksupoissi, Silver ja Karl kasutasid, et teid oma voli alla saada?“ küsis Ivar, minu kõrvale tagasi tulles.
„Nad kasutasid selleks trompetlille õitest saadud pulbrit. Kui Karl palus meil lugeda „aadressi“, nägin ta käel valget. Kui lugema hakkasime, puhus Karl korra tugevalt nii, et pulber meile ninna jõudis. Selle lille pulbrit kasutavad Kolumbia kurjategijad, et inimese vara röövida. Nad otsivad ohvri ja paluvad tal käelt aadressi lugeda. Kui heausklik mööduja kummardubki „aadressi“ lugema, puhutakse talle seda ninasõrmedesse ja ta läheb pikale „reisile“. Reisi jooksul avab kodanik kriminaalidele oma kodu uksed, istub elutoas ja vaatab naeratades pealt, kuidas ta maja tühjaks tehakse. Reisilt naastes avastab kannatanu, et tema pangakonto on tühjaks tehtud ja väärtuslikest esemetest pole enam jälgegi. Samuti ei suuda ohver midagi meenutada, seetõttu ei ole tegemist kuriteoga. Karl ja Silver kasutasid seda muidugi teistel eesmärkidel.“
„Kust Edgar seda pulbrit hangib?“
„Seda ma ei tea.“
„Kuidas sa üldse põgenema pääsesid?“ See oli küsimus, mis söövitab mu hingena põletava happena. Miks mina pääsesin läbi tema surma? Miks pidas Saatus minu elu tema omast kallimaks? Pisarad voolasid taas võidurõõmsalt mööda mu nägu, kui vastasin: „Minu pääsemine sai alguse armastusest, mis viis elulõnga katkemiseni.“
„Aga ma ei mõista ikkagi, miks keegi teist politseisse ei pöördunud?“ küsis ta õrnusega hääles. Ta istus minu kõrvale, võttis hellalt ümbert kinni, justkui kardaks, et mälestustetulv mind endaga kaasa viib.
„Sest me kartsime; kartsime nende pärast, kes olid meile kõige kallimad. Mina kartsin oma vanemate pärast, sest loomulikult uuris ta, kus nad elavad. Veel kartsin Toomase pärast. Meie suhe arenes kiiresti ja kuigi tundsin end temaga turvaliselt, ei suutnud ma talle sellest rääkida. Ma ei suutnud teda ohtu seada. Juba see, et mind tundis, seadis ta ohtu. Kuid seda hirmu, mida tundsin Mareti ja Hanna pärast, pole võimalik kirjeldada.“
„Aga Marielle?“ küsis Ivar hästi varjatud põlgusega, mis imbus läbi tema sõnade. Küllap püüdis ta mõista, kuid täielikult polnud ta seda siiski hoomanud. Võib – olla ongi palju palutud mõista midagi, mis nii tülgastav ja võõras tundub. „Miks tema politseisse ei pöördunud? Miks mängis ta ustavat kaasosalist?“
„Ta kartis oma poja pärast. Tema poeg sündis vaimse mahajäämusega. Aastaselt olid poisil esimesed krambid. Arstid soovitasid Mariellel laps lastekodusse anda ning ise eluga edasi minna. Kuidas võib arst üldse midagi sellist öelda, teadmata kuivõrd oluline on laps naisele, kes on teda terve elu oodanud?
Kuna poisi tervis halvenes pidevalt ja „kõikvõimsas“ Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis, kus kehtis põhimõte „üks kõigi, kõik sotsialismi eest!“ polnud võimalik teda ravida.
Õnneks sai ta peagi kirja oma sugulastelt, kes tema õnnetusest kuulda olid saanud. Nemad olid sellest kurikuulsast „töölise paradiisist“ põgenema pääsenud ja elasid Kanadas. Kuna neil lapsi polnud, olid nad nõus poisi eest hoolitsema. Selleks aga, et poiss sinna saata, oli vaja eriluba.
Marielle teadis, et see tee, mida mööda minagi käin, on kiireim võimalus kohata kedagi, kes talle sellise loa võiks hankida. Nii läks ta kohalikku baari, mis praegugi kannab nime „Seitsmes Paradiis“ ja läks selle kunagise omaniku, Robert Kareva juurde. Kareva ise oli meremees ning pääses seetõttu riikidesse, kuhu minemisest tavainimesed vaid unistada võisid.
Tagasi õitsvasse ENSV – sse tulles, alustas mees ka siin, seda äri, mis mujal maailmas laialt levis. Kuigi ta oli meremees, polnud ju raha paha. Tema äri saatis edu: Inimesed hakkasid järjest enam tema klubi külastama ja ametnikud pigistasid silmad, hinnalise alkoholi ja odavama tasu eest, kinni. Polnud ime, kui mees vahest hiljem õhendavana koju jõudis. Oli temagi saanud kogeda osakest vabast maailmast, mis muidu nii kindalt „raudse eesriide“ varju jäi.
Mariellest sai aga selle koha täht ning peagi oli sobiv mees ning luba olemas. Kuid see luba kehtis vaid ühele. Marielle püüdis meest võluda, kuid mees polnud nõus teda aitama, väites et ta ei riski veel ühe loa hankimisega, sest see seaks ohtu tema maine ning karjääri.
Mariellele tundus nagu kõrvetaks tuli ja lõikaks jäine jää teda üheaegselt. Last lennukile saates, tundis Marielle esimest korda, kui raske on loobuda kellestki, keda tõeliselt armastad. Kuigi see oli poisi jaoks ainuke võimalus elada, võttis see temalt elu. Ta lubas endale, et järgneb pojale niipea, kui võimalik. Kareva lubas tal poissi vaatamas käia juhul, kui ta ise tagasi pöördub. Kuna Kareva polnud Marielle suhtes usaldav, sõitis ta ise alati temaga kaasa. Niiviisi polnud naisel ühtki põgenemisteed.
Kuigi need kohtumised olid kõige väärtuslikumad, oli hüvastijättude valu kirjeldamatu. Kuid iga külaskäiguga mõistis Marielle, kui väga oli poiss sinna keskkonda sulandunud. Ta käis iga päev tema õemehega tööl kaasas ja teda võeti seal ühiskonna liikmena. See oli midagi, milleks taasiseseisvunud Eesti veel valmis polnud.
Kõigele vaatamata on sel lool siiski õnnelik lõpp. Tema pojast sai kauba mahalaadija. Tema tööks on uus kaup kaubikult poodi viia ning see siis koos juhendajaga õigetele riiulitele panna. Lisaks oli pojal seal sõbrad. Mariellel polnud südant poega sellest turvalisest maailmast eemale kiskuda. Pealegi, mis oleks poisi siin oodanud? Kui mina oleksin pidanud valima, kas lasta Markusel surra või tegeleda maailma vanima ametiga, valiksin kõhklematult viimase. Valiksin selle ka nüüd, kui saaksin kasvõi korrakski teda kallistada.“ Pisarad said minust võitu ning Ivar tõmbas mind enda kaissu ja kuulsin, kuidas ta salamisi, justkui endale, sosistas: „Mida ma ka ei annaks, et säästa sind sellest valust.“ Valjusti aga küsis ta: „Kui Marielle tõesti oma poega nii väga armastas, miks ta siis poisile ei järgnenud?“ Tema hääl oli tulvil sarkasmi.
„Kahe tuhande esimesel aastal müüs Kareva salaja selle koha Edgar Raidlale. Juba esimestel kuudel hakkasid toimuma muutused: Edgar tõi sisse uuendused nii selle koha välisilmes kui ka töökollektiivis. Tüdrukute tööruumid said uue, kuningliku ilme. Palgad tõusid, mistõttu mõnigi tööle edasi jäi, et õppelaenu maksta.
Uus omanik tundus kõigele jumalana. Seda ilu jätkus päevani, mil üks tüdrukutest otsustas töölt lahkuda. Marielle, kellest oli saanud Edgari parem käsi, rääkis mulle, et kuigi Edgar oli väliselt leplik, oli sellest rahust hoomanud viha.
Paari päeva pärast sõitis uus omanik külla oma sugulastele ning naasis alles kahe kuu pärast. Mariellel küll polnud alust arvata, et Edgar selle noore naise tappis, kuid mida enam ta sellele mõtles, seda enam oli ta kindel ning seda enam valdas teda hirm. Sellest naisest aga ei kuulnud keegi enam midagi.
Isegi, kui Marielle oleks tahtnud põgeneda, poleks ta seda teinud, kuna see oleks ohtu seadnud tema poja elu ja pealegi,“ Vaikisin, sest ei teadnud, kuidas seda selgitada. See oli midagi nii lihtsat, kuid samas midagi tugevat.
„Jah?“ küsis Ivar ja kuigi tema hääl oli mürgine, kõlas öeldu siiski hellalt.
„Ta armastas meid. Olime talle justkui tütred. Tütred, keda ta sinna jätta ei suutnud.“
„Kas politsei on siis tõesti vaid kari saamatuid pärdikuid, kes söövad aina pirukaid ja libistavad õlut?“ küsis Ivar rõõmsalt, et mu tuju tõsta. Alles nüüd meenus mulle, et Ivargi on sama eriala esindaja; sel hetkel oli mul väga piinlik.
„Ei, mitte seda,“ laususin ja pidin taas punastama ja naerma. Temaga oli lihtsalt turvaline ja hea. Ka usaldamatuse oma töö suhtes, suutis ta naljaks pöörata. „Kuid, kas oleksid valmis riskima minu või Mari – Leeni eluga riskima, teades, et väiksemgi eksimus võib lõppeda fataalselt?“
Ivari nägu tõsines, tume vari langes ta näole. Ta tõusis, läks akna juurde, jäädes vaadet silmitsema. „Ei,“ lausus ta lõpuks, tõsiselt, „ma ei riskiks iial kellegagi, kelle nimel elan.“ Viimast ütles ta peaaegu kuuldamatult.
„Millist ainet, need kaks jooksupoissi, Silver ja Karl kasutasid, et teid oma voli alla saada?“ küsis Ivar, minu kõrvale tagasi tulles.
„Nad kasutasid selleks trompetlille õitest saadud pulbrit. Kui Karl palus meil lugeda „aadressi“, nägin ta käel valget. Kui lugema hakkasime, puhus Karl korra tugevalt nii, et pulber meile ninna jõudis. Selle lille pulbrit kasutavad Kolumbia kurjategijad, et inimese vara röövida. Nad otsivad ohvri ja paluvad tal käelt aadressi lugeda. Kui heausklik mööduja kummardubki „aadressi“ lugema, puhutakse talle seda ninasõrmedesse ja ta läheb pikale „reisile“. Reisi jooksul avab kodanik kriminaalidele oma kodu uksed, istub elutoas ja vaatab naeratades pealt, kuidas ta maja tühjaks tehakse. Reisilt naastes avastab kannatanu, et tema pangakonto on tühjaks tehtud ja väärtuslikest esemetest pole enam jälgegi. Samuti ei suuda ohver midagi meenutada, seetõttu ei ole tegemist kuriteoga. Karl ja Silver kasutasid seda muidugi teistel eesmärkidel.“
„Kust Edgar seda pulbrit hangib?“
„Seda ma ei tea.“
„Kuidas sa üldse põgenema pääsesid?“ See oli küsimus, mis söövitab mu hingena põletava happena. Miks mina pääsesin läbi tema surma? Miks pidas Saatus minu elu tema omast kallimaks? Pisarad voolasid taas võidurõõmsalt mööda mu nägu, kui vastasin: „Minu pääsemine sai alguse armastusest, mis viis elulõnga katkemiseni.“
